Gustaf Horn

Gustaf Horn af Björneborg (22. oktoober 1592 Örbyhus – 10. mai 1657 Skara) oli Rootsi sõjaväelane ja poliitik, Pori krahv, Alūksne (Marienburg) vabahärra, Häringe, Malla, Viki (Wijk), Ervala ja Espoo (Esbo) härra. Krahv.^[1]

Gustaf Horn sündis Örbyhusi lossis feldmarssal Karl Henriksson Horni (u.1550–1601) ja Agnes von Delwigi (maetud 1611) noorima pojana ajal, mil tema isa oli Örbyhusi lossis vangis pärast tema kaotust Venemaale sõjas.

Ta õppis mitmes ülikoolis ja siis osales sõjas Venemaa vastu. Sõjandust õppis ta Hollandis Oranje Mauritsi käe all.

Gustaf Horn oli alates 1618 kuninglik kammerhärra, määrati 1621 Norrlandi jalaväerügemendi ooberstiks ja sai Riia piiramisel haavata. Riiginõunikuna määrati ta 1625 Soome armee ülemjuhatajaks, ülendati 35-aastaselt 1628 feldmarssaliks ja määrati Rootsi armee ülemkomandöriks Liivimaal. 1630 kinkis Gustav II Adolf talle Liivimaa Umurga kihelkonnas (Kirchspiel Ubbenorm) asunud Vainiži (Wainsel) linnuselääni.^[2] ning hiljem ka osa Marienburgi lossipiirkonnast, kuhu kuulusid Puremoise nime all Uue-Laitsna, Vana-Laitsna, Väike-Laitsna ja Māriņkalnsi mõis^[3].

Horn oli Rootsi üks võimekaimaid kindraleid, samuti võimekas haldusjuht. Ta oli eriti osav sõjalise kaitse organiseerimises. Tema vägedes valitses suhteliselt range distsipliin, mistõttu tema juhitud väeüksused rüüstasid vähem kui teised.

Pärast Gustav II Adolfi surma määrati välimarssal Horn ja kindral Johan Banér Rootsi vägede ülemjuhatajateks Saksamaal, aga Horni äi, Rootsi riigikantsler Axel Oxenstierna määrati Rootsi valitsusjuhiks.

Kolmekümneaastases sõjas aitas ta 1631 Banéril võita esimese Breitenfeldi lahingu, kuid koostöö Saksi-Weimari Bernhardi juhitavate vägedega ebaõnnestus ja hiljem anti neile eraldi ülesanded. Pärast Albrecht von Wallensteini surma 1634 võttis Horn enda kontrolli alla mõned piirkonnad Švaabimaal. Seejärel püüdis ta ebaõnnestunult Lõuna-Saksamaal Bodeni järve ääres asuvat Überlingenit vallutada.

27. augustil (ukj. 6. septembril) 1634 kaotas Horn väejuhina Nördlingeni lahingu. Selles lahingus sai Rootsi vägi hävitavalt lüüa kahelt Ferdinandilt, Felipe III pojalt ja Toledo peapiiskopilt Fernandolt ning Saksa-Rooma keisrilt Ferdinand III-lt. Horn langes vangi ja oli Burghauseni lossis vangis seni, kuni ta 1642 kolme keisririigi väejuhi vastu välja vahetati.^[4]

Pärast vabastamist sai Hornist Rootsi sõjaministri asetäitja. 1644 ründas ta sõjas Taani vastu Skanet ja hõivas kogu provintsi, välja arvatud Malmö ja Kristianstadi. Malmö piiramine ei andnud tulemusi ja sõjakäigu lõpetas Brömsebro rahu. Seda sõjaretke nimetatakse ka Horni sõjaks.

26. märtsil 1651 sai ta Pori krahvkonna krahviks ja immatrikuleeriti 1652 Rootsi rüütelkonda Horn af Björneborg krahvisuguvõsana nr. 9.^[5]

Aastatel 1652–1653 oli ta Liivimaa kindralkuberner ning 1653. aastast Rootsi riigimarssal ja Sõjakolleegiumi president.

Kui 1655 algas sõda Poolaga ja Rootsi armee sõitis Poola, jäi Horn juhatama Rootsi kaitset.

Eestimaal kuulus talle Malla mõis Virumaal.^[6]